Mis on korstna CE-märgistus ja kuidas seda lugeda?
Korsten võib olla potentsiaalne ohu allikas, kui pole valitud kütteseadme jaoks sobilikku korstent või on korstna ehitamisel tehtud vigu. Selleks, et korstna valikut lihtsamaks muuta, on loodud rahvusvaheline tähistussüsteem. Kuidas korstnale kantud märgist lugeda, selgitab Schiedeli müügijuht Jaanus Variku.
Kaasaegsetele korstendele kantud CE-märgise aluseks on EN 1443 standard, mis määratleb kütteseadme, küttematerjali ja korstna vahelised seosed. Teisisõnu, kui majaomanik juba teab, millise kütteseadme ta kavatseb soetada ning millega seda kütma hakatakse, siis on selle info alusel lihtne piiritleda sobilikud korstnamudelid.
Oletame, et korstnale on kantud tähis EN 1856-1:2005 T600 N1 W V2 L50050 G25. Mida see täpselt tähendab?
- EN 1856-1:2005 on korstna tootmisel aluseks võetud standardi number, mis pole ostjale väga oluline.
- T600 näitab temperatuuriklassi T600 ehk seda, et konkreetne korsten on mõeldud kütteseadmetele, kust eralduv suitsu temperatuur on kuni 600 kraadi. Võimalikud on ka temperatuuriklassid T200 ja T400, mis näitavad temperatuuritaluvust vastavalt 200 ja 400 kraadi
- N1 näitab, et tegemist on alarõhukorstnaga – see on tavaline eramajades kasutatav korsten, kuhu tekib kütmisel madalam rõhk kui hoone siseruumidesse. Rõhuklass jaguneb N1 alarõhukorstendeks, P1 ja P2 ülerõhukorstendeks ning H1 ja H2 kõrgülerõhukorstendeks.
- W näitab kondensaadikindlust ehk antud juhul seda, et korsten sobib märgadesse töötingimustesse (happelist kondensi tekitavad gaasi-, õli- ja pelletikatlad või
-kaminad vms). Kondensaadikindluse tähis D omakorda näitab, et korsten sobib kuivadesse töötingimustesse (ahjud, pliidid, saunakerised jne). - V2 näitab korrosioonikindluse klassi. V1 korsten sobib üksnes gaasiküttele, V2 gaasi- ja õliküttele ning puidu köetavatele kaminatele ning V3 hõlmab kõiki küttematerjale (gaas, õli, puit, kivisüsi, turvas) ning seda ka ahjudes ja teistes suletud küttekolletes.
- L50050 näitab, millest on tehtud korstnasisene suitsulõõr. L tähistab sisetoru, 50 näitab, et see on tehtud happekindlast 316L-tähisega roostevabast sulamist ning 050 märgib, et toruseina paksuseks on 0,5 mm.
- G25 näitab tahmapõlengu kindlust ja korstna nõutud kaugust põlevatest materjalidest. Täht G tähistab, et korsten on tahmapõlengutesti läbinud, täht O aga, et test on läbimata (korsten sobib siis märgadesse töötingimustesse). Number 25 näitab, et korsten tuleb paigaldada süttivatest materjalist vähemalt 25 millimeetri kaugusele, et maja oleks tuleohutu.
Miks seda kõike on majaomanikul vaja teada? Ikka selleks, et kütteseadme tüüp ja küttematerjal seavad korstna valikule oma tingimused. Näiteks keskküttekateldel ja veesärgiga kütteseadmetel jääb suitsu temperatuur reeglina alla 150 kraadi ning korstnasse tekib happeline kondensaatvesi, mis eeldab maja tuleohutuse tagamiseks happekindlast materjalist moodulkorstent. Samas puidu ja kivisöe kasutamisel on korstnasse paisatavate gaaside temperatuur vahemikus kuni 400 kraadi ning saunakeristel isegi kuni 600 kraadi, mis nõuab korraliku isolatsiooni ning kõrge temperatuuritaluvuse korstnaid. Vastasel juhul võib korsten üle kuumeneda või materjal koguni puruneda, mis viib sageli ohtliku tulekahjuni.
Korstent valides tuleb alati eelistada neid tooteid, mis omavad ohutusnõuetele vastavust tõendavat CE-märgistust. Ainult nii saab olla kindel, et neid on testitud ekstreemsetes tingimustes, näiteks kuuetunnise kõrgel temperatuuril kütmise ning tahmapõlengu tekitamisega korstnas.
Ainuüksi ohutuse vaatepunktist on tänapäeval problemaatiline ehitada uusi korstnaid tellistest. Traditsioonilisel telliskorstnal puuduvad tootestandardid ja seetõttu pole see korstnatüüp läbinud ametlikke tuleohutuskatseid sõltumatutes laborites – testitud pole ei materjale eraldi (telliskivid, mördisegu komponendid jne) ega valmis laotud korstnaid töötingimustes. Seetõttu võib öelda, et meid pikka aega ausalt teeninud traditsiooniline telliskorsten ei sobi enam kuigi hästi kaasaegsete küttesüsteemide ja pidevalt karmistuvate ohutusnõuetega.
Korstna valikul tuleks kindlasti konsulteerida spetsialistiga, kes aitab majaomaniku soovide ja hoone eripärade alusel leida kõige sobivama ja ühtlasi ka tuleohutu lahenduse.
